Sotsiaalne konstruktivism ehk sotsiaalkonstruktivism (inglise social constructivism) on humanitaarteadustes seisukoht, mille kohaselt loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse ühiskonnaliikmed oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Üldine ettekujutus tegelikkusest kujuneb välja sotsialiseerumise käigus ning see võetakse omaks enne, kui osatakse selle suhtes kriitiline olla. Seepärast paistab tegelikkus inimestele neist sõltumatu välise paratamatusena.[1]
Teooriaid ja ettekujutusi tegelikkusest mõjutavad kollektiivsed kokkulepped, mis on inimtekkelised ega saa seetõttu kunagi olla täiesti objektiivsed ega erapooletud.[2] Teadmine sõltub alati sotsiaalsest taustast ja on sellisena aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine[3]. See, et inimesed kollektiivselt osalevad tegelikkuse ülesehitamises ja tõlgendamises, ei tähenda aga, nagu oleksid ühiskondlikud institutsioonid ja konventsioonid meelevaldsed või nende kõik tõlgendused võrdväärsed.[1]